2.3 Juhib õppeprotsessi, pidades silmas õppekavast tulenevaid ja õppijate individuaalseid õpieesmärke. Viib vajaduse korral sisse muudatusi õppe etappide järjestuses ja töövormides, kaasates õpperühma ja arvestades iga üksiku õppija vajadusi.
Õppeprotsess algab kohanemise ja häälestumisega, kus saan erinevaid tutvumis- ja kontaktiloomise tegevuste kaudu teada õppijate ootused, eelnevad teadmised ja vajadused. Sõlmime kokkulepped, olen paindlik lähtuvalt vajadusest. Kõik päevad ei ole vennad ja kui näiteks selgub, et mitu osalejat peavad põhjusega lahkuma varem, muudan õppe-etappide järjestust, käsitledes esmalt kõige olulisemat teemat, võimalusel annan iseseisvalt läbitöötamiseks varem lahkujatele materjali kaasa.

Kui märkan, et grupis on erivajadusega või lihtsalt erilist tähelepanu vajavaid õppijaid, siis teen kiired muudatused ajakavas või teemade läbimise järjestuses (2.3.1 Näide 1). Muutsin teemade järjekorda, lühendasin loengu ja aktiivse õpitegevuse aega 45 minutile. Vahepausid olid lühemad ja tihemini, õppijad said liikuda ja end tuulutada. Koolituspäeva lõpuks olid kõik planeeritud teemad läbitud, õpieesmärk täidetud ja õppijad rahul, ka ärev õppija tagasisidestas, et väga viga polnudki, kuid ei täpsustanud, mida ta selle all mõtles.

Kiiret reageerimist vajav järsk tervise halvenemine nõudis koolitusevälist tegutsemist (2.3.2 Näide 2). Vahejuhtumile vaatamata õnnestus grupp uuesti peale lõunat tööle saada, muutsin veidi teemade järjekorda ning osad tegevused leppisime kokku, et teeme järgmisel päeval.
Muutusi võivad nõuda keelelised- ja kultuurilised erisused. Jälgin tempo kiirust, olen keeleliselt korrektne, vajadusel sõnastan ümber, defineerin mõisteid. Teemade käsitlemisel ja näitlikustamisel väldin rahvustunnete riivamist. Oli selline grupp, kus osalejateks olid rahvuselt venelased, ukrainlased, armeenlane, grusiin ja tatarlane. Algus oli mul raske, kuid tänu tatarlase väga heale eesti ja vene keele oskusele, ta ise võttis nn vahendaja rolli ja tuli mulle partneriks, saime tasakaalustada grupis tekkinud pinged. Üsna kiiresti tundsid kõik grupis turvaliselt võrdväärsetena.

Oskan ootamatutes olukordades kiirelt reageerida, vahetan nn käiku. Liikumistegevused koos muusikaga maandavad pingeid, mis annab vahetu emotsionaalne kogemuse (2.3.3 Pingeid maandav liikumine) (luba saadud foto kasutamiseks), grupp on valmis uuesti teemasse süvenema.

Tõendusmaterjal
2.3.1 Näide 1 Õppegrupis viibisid kaks erivajadusega õppijat, üks füüsilise puudega ning teine psüühilise erivajadusega ja üks õppija oli väga madala haridustasemega, seega tunduvalt väiksema eelteadmistega ja kitsama silmaringiga – kokkuvõtvalt “lihtne” hea inimene. Grupis olev ärevushäirega klient oli häiritud kõikidest õppijatest, kellel oli oma arvamus ja kes erinesid tema mudelist. Minu edastatav info tekitas temas aegajalt häälekaid reageeringuid, kuid ta ise arvas, et ei häiri kedagi.
2.3.2 Näide 2 Tavaline hommikune sissejuhatus Tööharjutuse grupis, osalejad olid saanud individuaalse ülesande. Ehmatasime kõik, kui ühel noormehel tekkis epilepsiahoog. Suutsin kiiresti reageerida, teha krampides tõmblevale mehele põrandal vaba ruumi. Grupist üks naine, endine medõde, tuli appi noormeest küljele keerama, et kehaasend stabiliseerida ning käsutas veel kaks meest endale appi, neid ka juhendades. Kolleeg kutsus kiirabi. Mina läksin ülejäänud grupiliikmetega teise ruumi. Kui kiirabi oli lahkunud, rääkisime veidi juhtunust sh ka epilepsia põhjustest ja grupp sai ka lisainfot endise medõe käest. Leian, et kui midagi juhtub, ei tohiks kohe peale juhtumit poolelijäänud teemaga edasi minna, vaid lasta osalejatel emotsioonid välja rääkida, andes lisateavet ja selgitusi.
2.3.3 Pingeid maandav liikumine